Ikka sula?!!??

Ega kuu aja jooksul suurt midagi muutunud ei olegi. 8 märts läks siin taas suuremaks sulaks ja paar nädalat tuli ennast rattaga läbi pehme lödi tööle ja tagasi punnitada. Ainus lootus, et kui see lumi lõpuks läinud on, siis on kohe palju parem. Möödunud laupäev oligi juba täiesti ilus ilm ja teed tahenesid korralikult. Käisime Evega linnapeal poode tuulamas ja muidu kevadet nautimas. Pühapäeva hommikul välja vaadates oli muidugi talv tagasi, ikka selleks, et saaks jälle läbi pehme lume ja näkku sadavate räitsakutega tööle sõita ja õhtul läbi sulalödi tagasi. Kaunis hetk oh viibi veel… või kuidas see oligi.

Aga muidu läheb ka kõik läbi tõusude mõõnade. Tööl on õnnestunud kõrvalised tegevused mõneks ajaks ära teha/edasi lükata ja pusin selle kallal, et päikesepatareisid valmistada. Hetkel pole õnnestunud aga lootust veel on. Ülemöödunud nädalavahetusel õnnestus jälle saunas käia. Seekord oli isegi viht olemas, Antti kes on üks töökaaslastest märkis, et see oli ilmselt üks kallimaid vihtasid mis ta kunagi ostnud oli. Seekord olidki saunas vaid eestlased ja rumeenlased pluss üks uus kreeklane ka. Igal juhul hakkab tekkima mulje, et meie tõeline vennasrahvas ongi rumeenlased (arvestades ka blogija Rein Purpuri memuaare) aga mitte lätlased või ammugi veel leedukad.

sula ja tööasjad

Täna läks lõpuks sulaks, 20 kraadi temperatuuri tõusu päevaga. Eestis vist jõuti sellega varem pihta hakata, aga lõpuks siin ka. Igal juhul positiivne oli see, et rattal sulas lõpuks lume- ja jääkiht maha ja genekas hakkas normaalselt tööle.

Möödunud nädalavahetuse reis Eestisse kujunes väga töiseks, kuid vähemalt said vajalikud asjad tehtud. Rein, paraku õlledeni ei jõudnudki . See nädal oli ka töine, kuna Eve ja lapsed olid veel Eestis ja ei olnud tahtmist õhtul koju üksildust nautima tulla ning tulid 10-11 tunnised päevad. Kasutegur väga suur ei olnud.

Kolmapäeval, Vabariigi aastapäeval, oli esimene test, kas projekti tingimused ehk nõutud laengute genereerimise efektiivsus on ehk juba täidetud, aga paraku ei olnud. Umbes pool jääb puudu, seega tuleb edasi rabeleda (vähemalt on olemas võimalikud võtted, milledega asja parandada, ent see pole mingi lohutus, sest peaaegu alati on võimalik midagi veel proovida). Samas oli olemas mingisugunegi efekt, mis on ju hea?

Siis õnnestus veel mitmeid uusi asju katsetada, mille käigus jõudsin selguseni, et keemia ehk igasugu hapete-aluste-sooladega solgutamine ei ole ikka minu ala. Hing jäi siiski sisse. Eile andsin hõbedale kulla läike ja täna veendusin, et SERS (surface-enhanced-Raman Spectroscopy) tõepoolest töötab. See tähendab, et peaaegu olematust materjalist saab vähese hõbeda abil väga suure signaali kätte. Täna tuli veel üks koostöö pakkumine, kus tahetakse süsinik-nanotorude ümber õhukest kihti alumiiniumoksiidi. Kuna mul on kõik vahendid olemas, siis ehk võib natuke aega pühendada. Tegelikult on üks selline töö veel õhus, aga saab näha, kas põhitegevuse kõrvalt jõuab ikka niipalju kõrvalhüppeid teha. Eriti kuna sain paar nädalat tagasi professorilt korralduse aidata ühel teisel PostDocil polümeerikilede valmistamise seadet töökorda seada – mis võtab ka aega ära.

Parafraseerides tuntud laulu: “projekte ilmas on mitu tükki, kõiki täita me ei saa…”

Suusatamisest ja innovatsioonist

Pärast Smiguni nappi kaotust rootslannale oli tuju null ja eriti ei taha homme tööle minnagi. Nagunii hakkavad nokkima.

Lohutuseks oli ehk ainult see, et vana konkurent jäi veel tahapoole ja medalikohal olid põhjamaad. Pärast tuli kiirlaskumine ja siis tuli meelde, et vist peamiselt pool-suusatajatest (ainult mäest alla) keskeurooplaste mahitusel juurutati murdmaasuusatamisel sisse ühiststart jms. jura. Meelelahutuse tähe all, aga tegelikult on neil distantsidel enamasti huvitav ainult viimane kilomeeter, kui seegi. Igal juhul tekkis mõte, et nad võiks oma mäesuusatamisel ka teha ühisstardid. Vat seda nimetaks ma Meelelahutuseks

Kelgumäel

Täna oli kelgutamise päev. Karoliina klassikaaslasel ja tema vennal (vist?) oli sünnipäev ja nad olid otsustanud seda kelgumäel pidada. Väljas küpsetati vorsti, kotlette (hot-dog ja burger) ja vahukomme ning sõideti mäest alla. Pärast sees oli jäätise ja koogiring ning üleüldine kisa-kära.

Mägi oli üsna kõrge ning libe ja korduvalt võis täheldada nutvaid lapsi ja lohutavaid lapsevanemaid nagu sünnipäevadel ikka kombeks. Aegajalt üritati kaaslasele mitte pihta sõita ja siis lõppeski sõit vastu puid või filmivat lapsevanemat (poiss, kes seda tegi, küsis pärast Evelt uhkelt, kas Eve ikka nägi, kuidas ta sellele mehele otsa sõitis ). Meie lastel õnneks midagi hullu ei juhtunud, sõitsin nendega alati kaasas ja hoidsin hullema ära. Esimene kord küll kadus kelk koos Haraldiga hüppe ajal alt ära, aga sellest oli teistele ainult rõõmu Pärast olin siiski ettevaatlikum ja tüürisin hüpetest mööda.

Pärast koogi ja jäätise söömist proovisid sünnipäevalapse vanemad lastele rõõmu valmistada ja neile uudsel viisil komme jagada. Kõik kamandati ühe trepi jalamile ja siis ülevalt lasti üks paberkott katki kukkuda, nii et kommid trepile sadasid. Hetk hiljem oli kuulda õnnelike ja õnnetute laste karjumist. Paraku oli üks õnnetu Karoliina, kes oli ennast küll hästi positsioneerinud, aga komme võtma hakates roniti temast lihtsalt üle. Meie olime Haraldiga vahetult enne üleval ja kui läksime uurima ning mina hakkasin Karoliinat laste alt välja kaevama ning lohutama, näitas Harald oma tavapärast pragmaatilisust. Ta nimelt kasutas ära asjaolu, et tema tuli ülevalt poolt, krabas niipalju komme kui kaasa mahtus, ning läks ja peitis need kuhugi ära. Siis tuli kohe uute järele. Lõpuks leidsin ta koos kommiaardega siiski üles ja ta oli sunnitud muist ka õnnetule Karoliinale jagama. Seejärel tuli paras aeg lahkumiseks ja saime nad suht rahulikult ära tuua.

Hüpe

Ootel

Vahukomm

Valvel

Elu veereb nagu …

Nädalavahetusel käisime Skansenis. Muidu oli täitsa tore koht, aga riietus ei olnud oludele vastav. Seetõttu ehk oligi mingite pärdikutega maja üsna populaarne. Meie meeldisime neile vist ka, sest pikapeale tulid nad lähemalt uudistama, et kes need siin nii pikalt molutavad Üllatavalt lahe oli  näiteks tubaka ja tiku muuseum ja oodatult meeldisid lastele  kohalikud loomad nagu näiteks rebased, hundid ja hülged. Karu magas ja teda me ei näinud. Koju saime alles õhtul  ja siis keeras asi käest ära. Nimelt oli Eve jätnud ratta Uppsalas raudteejaama juurde ja enam seda seal ei olnud. See on juba teine ratas, mis talt on pihta pandud ja kogu pere peale kolmas. Pärdikud, ma ütlen.

Harald Skanseni taustal

Stockholmi taustal

Tualeti külastamine

Kuum kakao

Minu ratas on selline, et ma isegi ei taha sellega eriti sõita, seetõttu võib selle vabalt isegi ööseks lahti jätta. Lahti jätan seetõttu, et muidu on oht, et lukk külmub ära ja siis ei saa tööle sõita. Tööle on vist umbes 4 km ja ratas on enam-vähem kõige kiirem vahend, isegi kui on külm ja teed lumesumpa täis. Korra tuli siin niipalju lund, et kohalikud väga tõhusad lumekoristajad ei suutnud seda kiirelt ära koristada. Siis mõtlesin, et lähen korra bussiga, aga loomulikult olid  teised inimesed samamoodi mõelnud ja minu peatuse ajaks oli buss rahvast täis, bussijuht laiutas käsi ja sõitis peatumata minema.

Ratas on mul vanamoeline, trumlis oleva käiguvahetusega ja generaatoriga. Kuna käiguvahetusmehhanism läks vahepeal külmaga rikki ja jäi kolmanda käigu peale, on rattasõit eriti õhtul pimedas ja genekaga täielik jõutrenn. Genekat ma viimasel ajal küll ei kasuta, sest lume tõttu see nagunii enamasti ei tööta. Täna tegin lõpuks käiguvahetuse korda ja oli palju lihtsam sõita. Kui keti ka maha võtaks Reinu parimate soovituste järgi, siis oleks ilmselt täielik õndsus.

See nädalavahetus juhtus üldse palju. Reedel oli töökaaslase Eriku kaitsmine. Ta on mind suhtkoht palju aidanud ja lahe tüüp. Kaitsmine oli enam-vähem ok ja õhtune pidu veelgi enam. Neile on kombeks väga viisakas pidu mõnes suuremas natsioonis (kohalikud korporatsioonid ja üliõpilasühendused üheskoos). Samas tähendab see ikkagi arvestatavat kogust alkoholi ja laupäevane Skanseni reis tundus laupäeva hommikul pisut paha mõte. Saime siiski käidud ja tegelikult oli tore päev. Siis pühapäeval käisid lapsed ühel sünnipäeval, mina sain pisut tööd teha ja õhtul käisin siin esimest korda saunas. Meil on laboris üks aktiivne rumeenlane Gabriel (Gabi), kellele meeldib reedeõhtuseid õllejoomisi korraldada ja möödunud nädalavahetusel oli seal ka arvestatav hulk eestlasi (hetkel on osakonnas kolm). Siis tekkis plaan saunas käia. Gabil on  tuttav rumeenlane ühes ühika moodi kohas, kus on kõrgeimal korrusel  saun, tasuta. Mõeldud-käidud.

Ühikas oli nagu Narva mnt ühikad vanasti, lust oli seinu vaadata ja seal toimus kusagil parajasti ka ühikapidu parimate traditsioonide kohaselt. Saunas oli samuti suur eestlaste hulk (ikka kolm), kohal oli veel kaks rumeenlast, austerlane, poolatar, prantslane ja üks rootslane. Prantslasele olnud see esimene kogemus. Eks need teised natuke võõrastavalt vaatasid, kui me eestlased rõdul lumes püherdasime. Leili viskamisel oli peamine käsi siiski Gabi, tal juba arvestatav saunakogemus ja suur kere. Mina pidin pärast koju minema,  kuid osa rahvast olnud veel läinud ja rahvaste vahelist sõprust edendanud, palinka ning viru valgega. Millal nad hommikul tööle jõudsid, ei tea. Vaatamata kõigele on oht, et saunas hakkame nüüd tihedamini käima.

Tööl jagati täna kukleid (meil on neljapäeviti kella 10-st osakonna kohvijoomine ja infotund ja seal ikka jagatakse saiakesi). Nende kuklid on suuremad ja vahukoore all on veel miskit magusat möga. Pikalt ei saanud kukleid nautida kuna täna oli meie väiksemal CVD/ALD seltskonnal (kaks professorit, mina, värske PhD Erik ja doktorant Mattis) kohtumine Uppsala päritolu Dresdenis Fraunhoferi instituudis tegutseva mehega. Ta tegi omal ajal oma doktoritööd mõnda aega ka Tartus ning mul on temaga hilisemast ajast isegi üks ühine publikatsioon. Nüüd oli ta “kodus” käimas ja kontakte soojendamas. Loodetavasti oli kasulik käik ja neil koorub edaspidi midagi head. Mina saan loodetavasti paar ilusat elektronmikroskoobi pilti elektroonika loengute jaoks.

saurused

Eile käisime lastega Dinosauruste päeval kohalikus evolutsiooni muuseumis.

Tegelikult on neil päris korralik ekspositsioon (on vist selline sõna) ja mitmed haruldased leiud ka. Päeva lõpuks olid lapsed ikka päris läbi ja lapsevanemad (st. mina ja Eve) vist veel rohkem. Aga õnnelikud ka. Selgus, et Karoliina on üsna suur geoloogiahuviline ja kõikvõimalikud mineraalid olid vist tema lemmikud. See jäi tegelikult juba suvel Kaalis silma, et teda lausa huvitas meteoriidikraater ja see kivi allakukkumise lugu. Samuti seal olevad kivid.

Haraldit vaimustas jällegi evolutsioon kui selline. Ega ma küll ei tea, kuidas ta minu selgitustest tegelikult aru sai, aga ta oli väga varmas seda ka kõigile teistele selgitama, kuidas ikka järjest uued ja uued elukad tekkisid. Jääaja multikast tuntud elukate juures kappasid mõlemad lapsed peatumata ruttu läbi, niipalju siis kommertsi mõjust.

Üritus iseenesest oli üsna hästi läbimõeldud. Lapsed said näiteks täita mingeid blankette, kus pidid näiteks lugema, mitu nende sammu mahub sauruse sammude vahele ja loendama suure sauruse kaelalülisid.

Samuti oli detektiivimäng, kus pidi leidma teatud hulga punkte, kus olid mõistatused, mille põhjal sai igas punktis ühe tähe. Kokku sai ühe sauruse nime. Siis sai veel sauruseid joonistada ja kui vanemad täitsid ankeedi selle kohta, mis lastele meeldis, said lapsed omale ühe kivimi valida.

Lõpuks oli veel rosinana mäng, kus kustutati tuled ära, lastele anti taskulambid ja pildid mingitest eksponaatidest ning nad pidid siis need kõik pimedas üles leidma. See oli üsna hirmus katsumus: lapsed kippusid ära kaduma ja korra tahtis üks võõras mees Haraldiga minema minna (sain neil veel sabast kinni).

Muuseumis

Kaks pead

Eve Evolutsiooni muuseumis

töine eluolu

Kuigi pole vahepeal üldse postitanud, on tegelikult vägagi palju juhtunud.

Saime oktoobri lõpuks laborisse uue Picosun reaktori, mis oleks pidanud juba ammu kohale jõudma ja mis oli mõeldud mu peamiseks töövahendiks. Oktoobri viimasel nädalal seadsime selle koos firma esindajaga üles, novembri esimesel nädadal seadsin selle oma tööks vajalikku seisu ja eelmine nädal tegin tubli kolm kasvatust päevas. Kasutan reaktorit oma uurimisobjektide (kilede) valmistamiseks (kasvatamiseks) aatomkihtsadestuse meetodil.

Reaktor on selles osas hirmus masin, et võimaldaks ka 5-6 kasvatust päevas teha, aga siis ei jõuaks neid objekte enam kuidagi ära uurida ja isegi praegu on neid pisut juba “riiulile” kogunenud. Eelmise nädala teises pooles kasutasin reaktorit juba ka sihtotstarbeliselt nanotorude valmistamiseks (kui suudan normaalsed pildid teha, siis postitan ka). Üllatavalt hästi töötab ja palju kiiremini ning väiksema lähteainete kuluga saab juba ilusad tulemused. See nädal katsun veel ka uurida, kuidas võimalikult ökonoomselt tulemused kätte saada ja siis juba uued materjalid – ehk ka tulemused

Siit ka järgmine huvitav asjaolu, mis on selgunud. Kuigi olen siin Uppsalas ühe konkreetse projekti asjus, paistavad uue seadme võimalused ka teistele huvipakkuvat ja juba on u. 3-4 erinevat projekti, mille jaoks võiks ka kilesid valmistada. Eks näis, kas neist midagi välja tuleb, nagu juba kirjutasin, seade võimaldab nagunii palju rohkem teha, kui üksi jõuan ära mõõta.

Uued tahud

Ohh õudust mida olen oma lastele teinud. Neist on saanud Abba-fännid. Rootslased juba vana armu ei unusta. Tuttavatelt eesti juurtega perest saime “Mamma Mia” filmi ja nüüd on Abba vaimustus ka meie lastele külge hakanud.

Asi piisavalt tõsine, et taas üle pika aja postitus teha

vesinikust

Nature’s väike ülevaade vesinikuenergeetika ja kütuselementide hetkeseisust. Väidetavalt on kütuselementide puhul hetkel limiteerivaks teguriks vesiniku hoidmine. Seoses sellega on esile toodud üks kena teadustulemuste omadus: universaalsus.

Üheks võimalikuks vesiniku hoiustamise vahendiks on metallhüdriidid, mis suudavad vesinikku endasse neelata ja pärast seda välja “lekitada” üsna normaalses temperatuuride vahemikus. Paraku pole nad senini ennast veel õigustanud kuna nende mass kipub olema ikkagi liiga suur või on vajalikud töötemperatuurid sobimatud. Samas aga on metall-hüdriidid väljaspool antud valdkonda leidnud kasutamist näiteks patareides ja lennukite sensorites. Kütusetanklate arendustöö käigus saadud kogemused aitavad nüüd vesinikku kasutada ka püsimagnetite tootmisel. Seega pole teadustöö raisku läinud vaid kusagil ikka ära kasutatud. Sama võib täheldada ka paljude teiste projektide juures, mille käigus saadud tulemused on ka mitmetes teistes valdkondades kasutust leida.

Artikli lõpuosas on optimistlikus toonis välja toodud, et mitmetes linnades on ühistranspordis tegelikult vesinikku juba kasutatud ja on võimalik et vesinik jõuab juba viie aasta jooksul ka autodesse. Saame näha.

Lisaks toodi välja, et tehnilised probleemid enam vesiniku kasutamist ei takista, küsimus on majanduslikus tasuvuses. Kergemate autode (<1 t) korral on vesiniku kasutamine ökonoomsem ja kui sedalaadi autod rohkem moodi lähevad, siis jõuab ka vesiniku aeg kiiremini kohale.

teoloogiast

Nädalavahetusel lugesin lastele lõunauinaku eel Rootsi ajaloost. Loetud teksti lõpus oli juttu ka muistsetest jumalatest ja loomulikult ka näitena Tor kes haamri abil pikset tekitas. Tegemist oli veaga, kuna pärast lugemise lõppu üritas Harald magamajäämise vältimiseksmind teoloogilistesse dispuutidesse kiskuda. “Kas koertel on ka oma jumal?”, “Kas suurtel veoautodel on ka oma jumal, kuidas nad muidu tekkisid?”. Vältisin kavalalt vastamist, mille tulemusena mõne aja pärast küsimuste voog lõppes.

Täna olla Harald diskussiooni jätkamiseks küsinud, “Kas naistejumal on ka olemas, kuidas muidu naised tekkisid?”. Naine jättis vist ka küsimusele vastamata. Vägisi tekib tunne, et peaks võtma kõigi? vanemate jaoks kohutaivama teema ja hakkama seletama kuidas siis olevused ja asjad ikka siia ilma saavad (üldlevinud arusaama kohaselt ja erandeid kõrvale jättes).

Paar päeva tagasi küsis üks pereliige ühe teatud lähedaloleva asutuse kohta kas seal tegeletakse täheteadusega. Asutuse katus oli kupli kujuline ja kuu oli vardas Elu mujal avardab ka silmaringi.