saurused

Eile käisime lastega Dinosauruste päeval kohalikus evolutsiooni muuseumis.

Tegelikult on neil päris korralik ekspositsioon (on vist selline sõna) ja mitmed haruldased leiud ka. Päeva lõpuks olid lapsed ikka päris läbi ja lapsevanemad (st. mina ja Eve) vist veel rohkem. Aga õnnelikud ka. Selgus, et Karoliina on üsna suur geoloogiahuviline ja kõikvõimalikud mineraalid olid vist tema lemmikud. See jäi tegelikult juba suvel Kaalis silma, et teda lausa huvitas meteoriidikraater ja see kivi allakukkumise lugu. Samuti seal olevad kivid.

Haraldit vaimustas jällegi evolutsioon kui selline. Ega ma küll ei tea, kuidas ta minu selgitustest tegelikult aru sai, aga ta oli väga varmas seda ka kõigile teistele selgitama, kuidas ikka järjest uued ja uued elukad tekkisid. Jääaja multikast tuntud elukate juures kappasid mõlemad lapsed peatumata ruttu läbi, niipalju siis kommertsi mõjust.

Üritus iseenesest oli üsna hästi läbimõeldud. Lapsed said näiteks täita mingeid blankette, kus pidid näiteks lugema, mitu nende sammu mahub sauruse sammude vahele ja loendama suure sauruse kaelalülisid.

Samuti oli detektiivimäng, kus pidi leidma teatud hulga punkte, kus olid mõistatused, mille põhjal sai igas punktis ühe tähe. Kokku sai ühe sauruse nime. Siis sai veel sauruseid joonistada ja kui vanemad täitsid ankeedi selle kohta, mis lastele meeldis, said lapsed omale ühe kivimi valida.

Lõpuks oli veel rosinana mäng, kus kustutati tuled ära, lastele anti taskulambid ja pildid mingitest eksponaatidest ning nad pidid siis need kõik pimedas üles leidma. See oli üsna hirmus katsumus: lapsed kippusid ära kaduma ja korra tahtis üks võõras mees Haraldiga minema minna (sain neil veel sabast kinni).

Muuseumis

Kaks pead

Eve Evolutsiooni muuseumis