Kelgumäel

Täna oli kelgutamise päev. Karoliina klassikaaslasel ja tema vennal (vist?) oli sünnipäev ja nad olid otsustanud seda kelgumäel pidada. Väljas küpsetati vorsti, kotlette (hot-dog ja burger) ja vahukomme ning sõideti mäest alla. Pärast sees oli jäätise ja koogiring ning üleüldine kisa-kära.

Mägi oli üsna kõrge ning libe ja korduvalt võis täheldada nutvaid lapsi ja lohutavaid lapsevanemaid nagu sünnipäevadel ikka kombeks. Aegajalt üritati kaaslasele mitte pihta sõita ja siis lõppeski sõit vastu puid või filmivat lapsevanemat (poiss, kes seda tegi, küsis pärast Evelt uhkelt, kas Eve ikka nägi, kuidas ta sellele mehele otsa sõitis ). Meie lastel õnneks midagi hullu ei juhtunud, sõitsin nendega alati kaasas ja hoidsin hullema ära. Esimene kord küll kadus kelk koos Haraldiga hüppe ajal alt ära, aga sellest oli teistele ainult rõõmu Pärast olin siiski ettevaatlikum ja tüürisin hüpetest mööda.

Pärast koogi ja jäätise söömist proovisid sünnipäevalapse vanemad lastele rõõmu valmistada ja neile uudsel viisil komme jagada. Kõik kamandati ühe trepi jalamile ja siis ülevalt lasti üks paberkott katki kukkuda, nii et kommid trepile sadasid. Hetk hiljem oli kuulda õnnelike ja õnnetute laste karjumist. Paraku oli üks õnnetu Karoliina, kes oli ennast küll hästi positsioneerinud, aga komme võtma hakates roniti temast lihtsalt üle. Meie olime Haraldiga vahetult enne üleval ja kui läksime uurima ning mina hakkasin Karoliinat laste alt välja kaevama ning lohutama, näitas Harald oma tavapärast pragmaatilisust. Ta nimelt kasutas ära asjaolu, et tema tuli ülevalt poolt, krabas niipalju komme kui kaasa mahtus, ning läks ja peitis need kuhugi ära. Siis tuli kohe uute järele. Lõpuks leidsin ta koos kommiaardega siiski üles ja ta oli sunnitud muist ka õnnetule Karoliinale jagama. Seejärel tuli paras aeg lahkumiseks ja saime nad suht rahulikult ära tuua.

Hüpe

Ootel

Vahukomm

Valvel