sula ja tööasjad

Täna läks lõpuks sulaks, 20 kraadi temperatuuri tõusu päevaga. Eestis vist jõuti sellega varem pihta hakata, aga lõpuks siin ka. Igal juhul positiivne oli see, et rattal sulas lõpuks lume- ja jääkiht maha ja genekas hakkas normaalselt tööle.

Möödunud nädalavahetuse reis Eestisse kujunes väga töiseks, kuid vähemalt said vajalikud asjad tehtud. Rein, paraku õlledeni ei jõudnudki . See nädal oli ka töine, kuna Eve ja lapsed olid veel Eestis ja ei olnud tahtmist õhtul koju üksildust nautima tulla ning tulid 10-11 tunnised päevad. Kasutegur väga suur ei olnud.

Kolmapäeval, Vabariigi aastapäeval, oli esimene test, kas projekti tingimused ehk nõutud laengute genereerimise efektiivsus on ehk juba täidetud, aga paraku ei olnud. Umbes pool jääb puudu, seega tuleb edasi rabeleda (vähemalt on olemas võimalikud võtted, milledega asja parandada, ent see pole mingi lohutus, sest peaaegu alati on võimalik midagi veel proovida). Samas oli olemas mingisugunegi efekt, mis on ju hea?

Siis õnnestus veel mitmeid uusi asju katsetada, mille käigus jõudsin selguseni, et keemia ehk igasugu hapete-aluste-sooladega solgutamine ei ole ikka minu ala. Hing jäi siiski sisse. Eile andsin hõbedale kulla läike ja täna veendusin, et SERS (surface-enhanced-Raman Spectroscopy) tõepoolest töötab. See tähendab, et peaaegu olematust materjalist saab vähese hõbeda abil väga suure signaali kätte. Täna tuli veel üks koostöö pakkumine, kus tahetakse süsinik-nanotorude ümber õhukest kihti alumiiniumoksiidi. Kuna mul on kõik vahendid olemas, siis ehk võib natuke aega pühendada. Tegelikult on üks selline töö veel õhus, aga saab näha, kas põhitegevuse kõrvalt jõuab ikka niipalju kõrvalhüppeid teha. Eriti kuna sain paar nädalat tagasi professorilt korralduse aidata ühel teisel PostDocil polümeerikilede valmistamise seadet töökorda seada – mis võtab ka aega ära.

Parafraseerides tuntud laulu: “projekte ilmas on mitu tükki, kõiki täita me ei saa…”