vesinikust

Nature’s väike ülevaade vesinikuenergeetika ja kütuselementide hetkeseisust. Väidetavalt on kütuselementide puhul hetkel limiteerivaks teguriks vesiniku hoidmine. Seoses sellega on esile toodud üks kena teadustulemuste omadus: universaalsus.

Üheks võimalikuks vesiniku hoiustamise vahendiks on metallhüdriidid, mis suudavad vesinikku endasse neelata ja pärast seda välja “lekitada” üsna normaalses temperatuuride vahemikus. Paraku pole nad senini ennast veel õigustanud kuna nende mass kipub olema ikkagi liiga suur või on vajalikud töötemperatuurid sobimatud. Samas aga on metall-hüdriidid väljaspool antud valdkonda leidnud kasutamist näiteks patareides ja lennukite sensorites. Kütusetanklate arendustöö käigus saadud kogemused aitavad nüüd vesinikku kasutada ka püsimagnetite tootmisel. Seega pole teadustöö raisku läinud vaid kusagil ikka ära kasutatud. Sama võib täheldada ka paljude teiste projektide juures, mille käigus saadud tulemused on ka mitmetes teistes valdkondades kasutust leida.

Artikli lõpuosas on optimistlikus toonis välja toodud, et mitmetes linnades on ühistranspordis tegelikult vesinikku juba kasutatud ja on võimalik et vesinik jõuab juba viie aasta jooksul ka autodesse. Saame näha.

Lisaks toodi välja, et tehnilised probleemid enam vesiniku kasutamist ei takista, küsimus on majanduslikus tasuvuses. Kergemate autode (<1 t) korral on vesiniku kasutamine ökonoomsem ja kui sedalaadi autod rohkem moodi lähevad, siis jõuab ka vesiniku aeg kiiremini kohale.